Liiklusmärke saab toetada neljal viisil: tulp-kinnitatud, konsoolne, pukk-kinnitatud ja kinnitatud.
Liiklusmärkide tugimeetod tuleks määrata igakülgselt, lähtudes sellistest teguritest nagu liiklustihedus, sõidukitüübi koosseis, sõiduradade arv, teeäärsete konstruktsioonide jaotus, tuulekoormus ja teeäärsed tingimused.
(1) Hoiatus-, keelamis- ja juhissildid ning väikese -suurusega suunamärgid peaksid eelistatavalt kasutama ühe-veeru tugimeetodit. Keskmise ja suure-suurusega suunaviitad võivad kasutada kahe-veeru või mitme{6}}veeru tugimeetodit.
(2) Kui järgmised tingimused on täidetud, võib vastavalt vajadusele kasutada konsool- või pukk{1}}tüüpi ripptoe meetodeid (kui silda sisu on väike, eelistatakse konsooltüüpi):
① Kui liikluse maht saavutab või läheneb projekteeritud läbilaskevõimele;
② Kui vahetusala kujundus on väga keeruline;
③ Kui ühes suunas on kolm või enam sõidurada;
④ Kui vahetuste vaheline kaugus on suhteliselt väike;
⑤ Kui väljapääsul on mitu sõidurada;
⑥ kui suured sõidukid moodustavad suure osa;
⑦ mitme ristmiku ületamisel ja märgiteabe järjepidevuse säilitamiseks;
⑧ kui tee ääres ei ole piisavalt ruumi või see on takistatud;
⑨ Kahe kiirtee ühendamisel rummu vahetuspunktis;
⑩ Kui väljasõiduramp on vasakpoolne -väljapääs;-klassi ristmiku märgid või väljasõidu hoiatusmärgid, mis asuvad ristmiku aeglustusraja alguspunktis.
(3) Kui maantee ääres on viaduktid või muud rajatised ning tee äärde on paigaldatud kõrged tugiseinad, valgustuspostid jms, võib liiklusmärkidel kasutada kinnitatud toetusviise, kui on täidetud maantee ehitusliku vaba ruumi nõuded.
